Valged jõulud
"Oh, kas tõesti sel aastal lund ei tulegi," ohkas väike Karoliine.
"Kas tõesti tulevad ilma lumeta jõulud!"
"Ei Kullake," lohutas tüdrukut ema. "Jumala ingel ei lase seda sündida."
"Jah-jah, sest kuidas muidu jõuluvana laste juurde jõuaks, kui pole saani- teed!" lisas isa.
"Ega siis põhjapõdrad ei jaksa teda mööda mulda vedada."
"Jumala inglike, ma palun sind!" sosistas Karoliine. "Tee ometi rutem lund!"
Aga lund ei tulnud ega tulnud. Maa oli must, mitte härmatise raasukestki ei olnud näha. Inimesed käisid ringi murelikena ja piidlesid ühtepuhku igatsevalt taevast.
"Homme on juba jõululaupäev, aga lund pole ikka veel ollagi!" rääkis Karoliine, enesel nutt kurgus. "Kas jumala ingel magab või?"
"Jumala ingel ei maga kunagi," seletas ema. "Ära karda, lumi tuleb. Ei saa olla, et meie Lunastaja sünnipäeval on maa must!"
"Äkki on lunastaja ning Jumala ingel tülli läinud?" muretses Karoliine.
"Oh ei!" naeris isa. "Lunastaja ning Jumala ingel on nagu sukk ja saabas, alati ninapidi koos. Nemad üksteise sünnipäevi ei unusta! Küll sa näed, lumi tuleb!"
Saabus jõululaupäev. Lund polnud.
Väike Karoliine lebas voodis, näost kaame.
"Nüüd ei saa jõuluvana tulla," nuttis ta. "Nüüd ei olegi jõule."
"Õhtu pole ju veel käes," väitis isa, ent temagi hinge oli pugenud kahtlus. Ta läks ning pistis pea aknast välja. Samas oli see jälle toas ja isa tormas silmad väljendamatust rõõmust pärani ukse suunas.
"Jumala ingel!" karjus ta. "Taevas on jumala ingel!"
Ning tõesti! Tänavaile sööstnud inimesed nägid kuldsesse palakasse mähitud inglit taevalaotuses lehvimas, ja näe - tema kannul tulid lumepilved!
"Lumi, lumi!" karjus väike Karoliine, kui esimesed räitsakad tema õnnelikule näole langesid.
Lumesadu tihenes ning kogu maa kattus valge vaibaga. See kerkis üha. Varsti polnud võimalik enam tänaval liikuda, kadunud olid koerad ja kassid, ka väikest Karoliinet polnud näha. Kõikjal oli pehme jõululumi.
"Aisakell, aisakell," laulis heldinud isa, kuni valge ilu tal suu ummistas.
Eemalt oli näha, kuidas põhjapõdrarakendi vedades lähenes jõuluvana. Ent lund aina sadas ja sadas. Põtrade samm takerdus, loomad vajusid põlvili ning hetke pärast olid nad igaveseks kadunud.
"Ma tulen!" karjus jõuluvana ja püüdis hangedes edasi sumbata, ent vajus sealsamas üle pea lumme, nii nagu kivi upub vaikses jões.
Viimaks jõudus lumekiht puulatvadeni ja haaras enesesse ka Jumala ingli. Küll rahmis too abitult oma tiibadega, justkui tuikene pigi sees. Siis polnud näha tedagi.
Ainult valge jõululumi igal pool.
"Jumala ingel," karjus Lunastaja taevast. "Tule mulle sünnipäevale! kartulisalat on juba valmis. Hei, brat!"
Ta küünitas vaatama, kuhu ingel jääb ja kukkus pea ees jõululumme.
Hanged Lunastaja ümber tegid "plumpsti!"
A.Kivirähk
