Ahjutäis piparkooke
Inglismaal, Londoni vaesterajoonis ootasid Billi ja Michael ema.
Oli jõululaupäev, lumi akna all sätendas, nii et silmadel hakkas valus ja kaugelt-kaugelt kandus poisteni pidulikult helisevate kirikukellade kuma.
"Mis sa arvad, Billi, kas ema toob meile jõulukingitusi?" küsis
Michael.
"Kindlasti toob, ta on alati toonud",vastas Billi.
Poisid surusid ninakesed uuesti vastu aknaruutu, nii et lilled sulama hakkasid ning ennäe - sealt tuligi ema! Külmast õhetav nägu oli naerul, ema lehvitas poegadele ja püüdis kiiremini astuda.
"Ema, ema!" kilkasid Billi ja Michael ning jooksid tulijale ukse juurde vastu.
"Ema, kas sa tõid jõulukingituse?"
"Tõin," vastas ema. "Kuidas siis muidu? Täna on ju meie Lunastaja sünnipäev!"
Paar kuldset ebemekest liuglesid nende sõnade peale emale juustesse, kuid keegi ei märganud seda.
"Mida sa tõid?" uurisid lapsed.
"Piparkoogitainast," ütles ema.
"Hurraa!" hüüdsid lapsed.
Ema pakkis oma kotist välja tillukese paki pruuni isuäratavalt lõhnava taignaga. Maiustust oli õige vähe, sest ema oli väga vaene, ega võinud enesele rohkemat lubada. Kuid Billi ja Michael olid sellegi eest tänulikud ning tänasid memme harraste tänusõnadega.
Ema osavate käte all rullus tainas lahti ja peagi olid Billi ning Michael meisterdanud kaks väikest piparkoogisüdant ja pooliku tähekese. Rohkemaks tainast ei jätkunud.
"Nüüd paneme taigna ahju ning ootame," õpetas ema.
"Paneme, paneme!" kilkasid poisid ja kaelustasid teineteist suurest õnnest.
"Oo kui kaunis päev täna on!"
Ema näole valgus soe naeratus.
"Kullakesed," ütles ta.
Juba hakkas kuumast ahjust, kus piparkoogikesed küpsesid, levima magusat, tõelist jõululõhna. Michael ja Billi olid pesnud oma käed ning ootasid pühalikus vaikuses. Korraga lõhestas selle vaevaline, pikk köha.
"Onul hakks halb!" karjatas ema ning tõttas teise tuppa.
Seal lamas Billi ja Michaeli jalutu onu, kes kogu elu oli töötanud trammijuhina, nii kaua kuni tramm tal jalad otsast lõikas. Ta toetus õhukesele padjale ja köhis, silmis valupisarad.
"Mis on onuke!" hüüdsid poisid. "Mis sul on?"
Ent onu ei suutnud vastata. Kaua pidid lapsed ja ema teda tohterdama, kuni ta viimaks jälle rääkida suutis.
"On sul parem?" küsis ema ja karjatas siis: "Aga piparkoogid!"
Need olid ju jäänud ahju! Nüüd on nad kindlasti kõrbenud!
"See on minu süü." vabandas hea onu pisarsilmil. "Minu süü!"
Kõik olid kurvad. Jõulurõõm oli kadunud, poisid haarasid ema põllepaeltest ja tihkusid tasa. Kingitused olid ju kõrbenud!
"Vaatame, äkki on midagi alles," püüdis ema lapsi lohutada.
Ta läks kööki....
See oli piparkooke täis. Südamed, tähekesed, karud, lõbusad lumememmed ja teised piparkoogist vigurid täitsid tillukest ruumi maast laeni. Siit-sealt olid maiustused koguni seina puruks pressinud ja naabrite juurde jõudnud. Ka õues olid piparkoogid. Nad olid litsunud laiaks oma postil seisva kordniku ja ummistanud tänava.
"See on teile, head inimesed!" hüüdis kusagilt kellegi hääl.
"Kes sa oled?" küsisid lapsed.
"Jõuluingel." vastas salapärane nähtamatu. "Häid pühi!"
"See on ime!" sosistasid Billi ja Michael lummatult.
Ent imed polnud veel lõppenud. Kõrvalttoast kostis rõõmu-hõiskeid. Kui ema ja lapsed sinna tormasid, nägid nad oma jalutut onu... Aga ei! Onu ei olnud jalutu! Ta seisis keset tuba ja tal oli tervelt kaheksa jalga all! Oh imet!
"Vaadake mind!" karjus onu rõõmust hullununa. "Nüüd hakkan ma end tsirkuses näitama ja saan rikkaks! Meil saab kõike olema küllalt!"
Ema ei suutnud tagasi hoida õnnepisaraid.
"Kas ma pole tore kaheksajalg?" naljatas onu. Siis tuli talle köha peale. Aga näed sa! Jõuluingel oli teinud nii, et rögina asemel kostus onu kõrist imelisi klaverihelisid!
"Onu on nagu leierkast!" kilkasid rõõmust joovastunud lapsed.
Ning nende peade kohal säras Petlemma täht.
A.Kivirähk
