|
"Ei ole midagi teha, lapsed," ütles ta oma minile ja pojale. "Tuleb hakata elektrit peitma. Ameeriklased on varsti kohal ning hakkavad meilt meie vaevaga kogutud ampreid ja volte röövima. Savisaar ise ütles ka, et katsuge oma elekter kuhugi metsa peita, siis ei saa kuradi jänkid ja teised Laari tallalakkujad seda kätte. Aga me peame kiiresti tulema, sest juba täna ööse võidakse elektrile järgi tulla." "Taevane arm!" ahastas mini. "Einoh, lausa röövlid!" "Hullemad kui röövlid, ehtsad küüditajad!" seletas vanaisa. "Südaöösel sõidavad musta autoga maja ette ja viivad elektri otse Ameerikasse! Veerand tundi antakse aega juhtmete kokku kerimiseks. Vennad Reiljanid ise rääkisid!" "Need on ühed tublid vennad ja teavad maailmaasjadest kõike!" kiitis poeg. "Palju neid tänaseks päevaks juba kokku ongi?" "Neil on kolmevennasüsteem;" seletas vanaisa. "Kaks on Riigikogus ja kolmas on sel aastal söötis. Jumal kaitsku neid ikalduse ja rahe eest! Aga nüüd peame me kärmed olema, ja elektri kokku pakkima, sest sulid on peagi kohal." Nad pidasid veidi aega nõu, kuidas elektrit pistikupesadest kätte saada. "On selge, et lusikaga me seda sealt juhtmetest välja ei võta ning kõrrega purki ei ime," ütles vanaisa viimaks. "Teeme nii - ma pistan endale kahvli kannikate vahele ja surkan siis pistikusse. Sedasi jookseb elekter ise mulle tagumikku nagu mööda niiti!" Nad tegidki nii. Vanaisa lasi end uurakile, sättis kahvli paika ja taganes, kuni kahvli harud pistikusse tungisid. Siis hakkas ta üle kere värisema ja tema habemekarvad tõusid turri nagu siili okkad. "Tuleb!" kähises ta. "Assa mait, kus tuleb!" Kui üks pistikupesa oli tühjaks voolanud, kordas vanaisa oma operatsiooni ka teistes tubades ning laadis lõpuks endale tagumikku ümber ka raadiopatareid. "Mis neistki jänkidele jätta!" arvas ta. "Meie käest ei saa nad mitte ainumatki amprit!" Viimaks oli korter elektrist tühi. Kõik oli vanaisa sees peidus. "Nüüd lähen ma maja taha võpsikusse rettu, " seletas vanaisa, ise särisedes ja suust valgust kiirates. "Sealt ei leia mind ükski kuradi ameeriklane. Kui teil endil on tarvis mõni elektrimasin tööle panna, siis tulge aga minu juurde, küll ma voolu annan." Ta taarus aeglaselt uksest välja ning kui pluss laenguga parem ning miinus laenguga vasem jalg kokku puutusid, kostus praginat. Mitu nädalat peitis vanaisa end lepavõsas ning poeg ja mini käisid teda külastamas, kui oli tarvis pesu triikida või habet ajada. Siis torkas vanaisa endale triikraua või pardli juhtme suhu ning andis voolu. "Kas sul siin külm ei ole?" uuris poeg vahel. "Ja kas sääsed ei söö?" "Kus mul külm saab olla!" naeris vanaisa. "Ma ju hõõgun üleni! Ja sääski pole ka tarvis karta, nii kui mõni oma noka mulle naha sisse torkab, nii ta ka säraka saab! Ainult igav on natuke. Tooge mulle televiisor, siis ma lutsutan ajaviiteks juhet ja vaatan samal ajal, mis ilmas uudist." Süüa vanaisa siiski ei julgenud, kuna kartis, et makku sattunud toit võib ta lühisesse ajada. "Ja mul polegi tarvis süüa," rääkis ta. "Elekter hoiab mind niigi elus. Kuulake, kuidas mu süda peksab! Sihuke tärin, nagu tulistataks automaadiga! 220 volti sees, mis seal imestada..." Aeg läks. Vanaisa oli metsaeluga harjunud ega mõelnudki enam kuigi sageli sellele, mispärast ta õieti sedasi võsas redutab. Kuid siis ühel ööl ärkas ta pidurite krigina peale. Metsa serval oli peatunud must limusiin. Keegi laia kaabuga mees väljus sealt ning ronis kraavipervelt alla, otse vanaisa varjava võsa suunas. "Ameeriklane!" taipas vanaisa. "On mu välja nuuskinud! No oodaku! Oma elektrit ma välja ei anna, lõigaku või lõhki!" Ta särises erutusest, valmistus otsustavaks võitluseks, ning tundis samas õudusega, et tal läheb hirmust ning ärevusest kõht lahti. Hakkas välku lööma ja müristama. Vanaisa tagumikust väljusid kolm keravälku, mis tegid metsas hirmsat laastamistööd ja süütasid põlema madalamad põõsad. Laia kaabuga meest, kes oli just sättinud end puu najale vett laskma, tabas samuti vägev pikselöök ning lõi ta surnuks. Äikeseline kõhutuul märatses veel jupp aega, siis saabus pükstesse vaikus. Vanaisa silmad kustusid ja karvad vajusid longu. Tekkinud energiakriis andis kohe ka südamele tunda - see hakkas aeglasemalt lööma. "Pean minema üle puuküttele," mõtles vanaisa ja tegi endale tule alla. Silmad hakkasid jälle põlema, keelele tekkis mõnus praeliha maitse ja kõhust tõusis küpse maksa mahlast hõngu. "Peame ka sedasi, esiisade kombel vastu!" pomises vanaisa ja puhus suust auru välja. Andrus Kivirähk tagasi |