« Intervjuu polügloti ASTA MESILASEGA »
- Asta, mitut võõrkeelt Te kõnelete?
- Ma kõnelen neljakümmend kahte keelt.
- Kuidas on niisugune asi võimalik?
- Töö, suur töö selle taga. Minu vanemad õpetasid mulle, et ilma keeleta siin ilmas läbi ei saa. Seetõttu pühendusin juba õige varakult võõrkeelte õppimisele.
- Milline oli esimene võõrkeel?
- Ikka inglise keel. Kusjuures minu põhimõtteks on see, et keelt tuleb õppida mitte raamatust, vaid otse elust. Tuleb asuda elama vastavat keelt kõnelevate inimeste sekka. Raamatute abil pole võimalik omandada elavat keelt, saada küllaldast praktikat. Nii sõitsin ma 20-aastase neiuna Inglismaale ja töötasin seal terve aasta majateenijana. (Köhib.) Vabandust!
- Ning keel oli suus?
- Jaa, keel oli suus. Kuid ma ei rahuldunud saavutusega. Reisisin Saksamaale ja asusin tööle talusulasena. Sealt tuli siis saksa keel. Edasi töötasin Prantsusmaal, häbi öeldagi - prostituudina! Aga mis parata? Prantsuse keel on väga oluline elus edasi jõudmiseks. (Köhib.)
- Need on põhilised Euroopa keeled. Kuid teie eriline kirg on eksootilised maad
- Oo jaa! Poole elust olen ma elanud Aasias, Aafrikas, Austraalias, et õppida sealsete põlisrahvaste keeli. Need olid keerulised aastad. Inglismaal majateenijana olla on ülimalt lihtne, kuid proovige töötada näiteks Bangladeshis orjana! Ainult ülim armastus harituse vastu ning teadmine, et inimene võõrkeelteta on seesama mis ümmargune null, andis mulle jõudu, kui mind iga päev mitmeharulise piitsaga peksti ja püüti isegi kord üles puua. Või Austraalias, kus aborigeenid kasutasid mind peibutisena emujahil. Tundide kaupa kõrvetava päikese all lebades paisus mu keha poole suuremaks, nahk tõmbus pingule ja lõhkes. Läksin üleni mädanema, kuid keele sain suhu. Indias... Ei taha meenutadagi, mis minuga seal tehti! Ja ega teie leht seda kasutada saakski, te pole ju mingi porduväljaanne.
- Kas ei olnud lihtsamat teed keelte omandamiseks?
- Hea keeleoskus ei tuleilma vaevata. Muidugi võib uurida õpikuid siinsamas, kuid kõigi varjundite omandamiseks peab elama kohapeal ja hingama keelekasutajatega ühte õhku. Ma olen seda kogu aeg teadnud ning see andis mulle jõudu, kui bantu neegrid mul kõrvad peast ära lõikasid ja nendega kala püüdsid. Ma ei hädaldanud, vaid märkisin usinalt raamatusse bantude kalapüügi-termineid. Nii käib keele õppimine. (Köhib.)
- Kuidas te kavatsete omandatud keeli kasutada?
- Ei tea, täpset plaani mul pole. Tervis on pärast kõiki neid vintsutusi vilets, kopsudest on üks juba rivist välja langenud, jalgu tahetakse hoopis amputeerida. Tahaks veel kangesti keldi keelt õppida, aga kardan, et tuleb peatselt hoopis Mulla-Madise juurde kolida. (Köhib, vasakust silmast voolab välja roheline nire. Pühib taskurätikuga ära.) Silm mädaneb pärast seda, kui kaamel mind Iraanis hammustas. Aga ma ei kavatsenudki mingi missina töötada, ma olen haritlane.
Küsis ANDRUS KIVIRÄHK
tagasi