Täna on meie vestluskaaslaseks keelemees, filosoof
ning eluraamatut lugenud KAAREL MAIDU.
Olete rahvakultuuri uurijate seas laineid löönud väitega, et enamus vanasõnu on valelikud? Kas on nii?
- On jah. Minu elukogemus lubab seda väita.
- Näiteks?
- Näiteks vanasõna:"Vaga vesi, sügav põhi." See on tõeline rumalus. Oleme naisega suured veesõbrad, käime sageli ujumas, aga mitu korda on olnud niimoodi - vesi on vaikne, sile, mõtled, et küll nüüd lähed ja sukeldud, aga võta näpust! Madal, hirmus madal, sääremarju ka ei saa märjaks. Või näiteks kodus, laske taldrikusse vett, eks ta ole seal tasane, ta ju ei mässa? Aga on siis taldrikus sügav põhi? Ei ole. Niimoodi, katseliselt, tulebki vanasõnade paikapidavust kontrollida.
- Kuidas te suhtute vanasõnasse: raske õppustel, kerge lahingus?
- Kah lollus. Ma olen sõjas käinud, tunnen seda asja. Õppuste ajal lesisin ma tavaliselt võsas, sõin sõjasaagiks saadud sokolaadi ja magasin niisama. Lahingu ajal jooksin veel sügavamale metsa, redutasin seal. Nii et mul oli kogu aeg kerge! Ja vastupidi - need, kes õppustel vaeva nägid ja rassisid, nii et higipull otsa ees, need läksid ka lahingusse suure hooga ja said puha surma. Nii on lood. Väga valelik vanasõna. Valelik ja halb.
- Mis täna tehtud, see homme hooleta?
- Tobedus. Ütleme, et sa pesed pesu. Homme hakkab see ju jälle mustaks minema. Pese aga jälle, küüri endal küüned kõveraks. Meil oli nii oma trepikojas. Ei meie seda pesnud! Naabrinaine, see ei kannatanud soppa välja, tõi kausi, nühkis ja uhas vett. Aga mis ta sellest sai? Vaevalt oli trepikoja põrand puhas, kui ma poriste saabastega sellest üle kõndisin. Pidi naabrieit jälle pesema hakkama. Aga meil naisega oli päevast päeva hooletu.
- Valel on lühikesed jalad?
- He-he-hee! See vanasõna tuletab mulle palju huvitavaid lugusid meelde. Müüsin kord ühele tuttavale õmblusmasina. Vene oma oli, aga mina ütlesin, et Ameerika. Ja küsisin topelthinna. Loll maksis ja minu vale ei tulnudki välja. Nii on minu elus olnud sadu kordi. Küll olen ma petnud kihlveos, ja naist olen petnud ja... Lapsena lõhkusin kõik serviisid ära ning ütlesin, et vanaema tegi. Usuti! Siiamaani usuvad!
- Kaua tehtud kaunikene?
- Ei ole nii. Kord õmbles naine kümme aastat mulle pükse, aga mis välja tuli? Mingid kaltsud. Naabrimees on juba kolm põlvkonda enesele maja ehitanud, vanaisa hakkas peale, siis tuli isa kord, nüüd rügab naabrimees, aga ma pole iial midagi koledamat näinud. Pimedal õhtul on hirm vaadata, nagu mingi ähvardav, jube mägi. Samas minu kana munes ühe minutiga väga kauni muna. Näete siis.
- Kas on veel mõni vanasõna, mida Te võite valelikkuses süüdistada?
- Ma võin neid kõiki süüdistada. Üks nõmedus ajab teist taga. Tegelik elu on hoopis midagi muud.
- Teinekord räägime edasi.
- Kindlasti.
- Küsis ANDRUS KIVIRÄHK
Paadimees Jürgen (alumisel pildil) on terve elu teistele inimestele auke kaevanud. Küll on nendesse kukkudes murtud ribisid ja sääreluid, päid ja hambaid. Aga ise pole Jürgen kordagi sisse langenud! Nii on lood.
tagasi