|
Miniatuur Lapsed mängisid kilgates liivaga, merelained loksusid vahutades rannale ning niisutasid nende pruune jalgu. Eemal lebavad täiskasvanud silmitsesid unistavalt tähitaevast. See oli nii sinine, nii sinine... Meres oli näha ujujat. "Koera ujub!" hüüdsid lapsed. Ujuja jõudis kaldale ja ennäe! - see polnudki keegi muu kui väike armas kutsu. Vallatult laskis ta liival kukerpalli ning toksas tillukese musta ninaga värvilist kummipalli. Taas võis näha kedagi ujumas. "See ujub konna," teatasid lapsed ning naersid päikese poole. Ujuja oligi konn. Ta astus kaldale ja pakkus lastele kompvekke, paitades kõige pisemate päid. Inimesed lehvitasid konnale ning tema viipas vastu. Vees oli jällegi keegi, ja sedapuhku ujuti liblikat. "Kes see küll on?" küsis isa oma pojalt kelmikalt. "Liblikas! Liblikas!" hõiskas poisike rõõmsalt. Imekena liblikas jõudis randa. Ta saputas oma vikerkaarevärvilisi tiibu. Inimesed naeratasid võlutult. Kõigil oli korraga nii hea. Taas lähenes keegi ujudes. "See ujub nüüd küll krooli!" kilkasid lapsed lõbusalt lõkerdades. Ujuja oligi krool ise. Ta astus kaldale ning ütles süngelt: "Keegi ei liigu paigast. Ja kisa teid ei aita." Veel praegugi lirtsub rannaliiv verest... Tuul puhub liiva alt välja moonutatud inimjäsemeid. tagasi sisukorda |