Kevadmatk 2011 ehk "Kuidas me bussijaama värvisime"
Mõni päev enne kosmonautikapäeva oli Tõstamaa Lusti ja Lõbu Seltsil plaan minna korralisele kevadmatkale. Eelluure aga andis infot, et metsad on väga lund täis ja liikumine seal on väga vaevaline. Kuna tegemist on ikkagi juba teise noorusse jõudnud inimestega otsustati piirduda jalutamisega Tõstamaa aleviku vahel, mis on ka igati kena koht. Juhuslikult sattus meie teele bussijaam. Kõigile meenus kohe mingi huvitav lugu selle paigaga. Bussijaam oli justkui pisut väsinud ilmega. Täiesti juhuslikult oli härra presidendil taskus pintsel ja ministril oli värvipurk näpuotsa ununenud ning Jansal oli ka nagu ikka kaasas saag ja paar lauajuppi. Tarkades peades tekitas see kena mõtte bussijaamale väike värskenduskuur teha.
Hea mõte vajab kohest teostust ja nii ka seal rohkem tühja juttu ei puhutud, vaid lisaks suule hakkasid liikuma ka käed. Esmalt talletati kõik seinal ülestäheldatud telefoninumbrid. Algul oli plaan salvestada ka kõik sealsed reklaamlaused, aga kuna seal oli palju selliseid sõnu, mida keegi ei teadnud, siis sellest mõttest loobuti.
Peale lühikursust pintslikasutamise algtõdedest asus osa seltskonnast pintslite ja värviga mehkeldama. Igaüks tegi nagu oskas. Kes sai kiiremini hakkama, kes pusis kauem. Ei olnud siin soolist ega ealist diskrimineerimist - kes värvida tahtis, see ka võõpas. Üks mees kasutas pintslivarre pikendusena oma naist - pintsel naise kätte ja naisel jalust kinni. Nii oli väga hea pingialuseid värvida, ei pidanud kummardama. Maalribrigaad sai oma tegemistega kenasti hakkama, kuigi osa reklaame tuli mitu korda värviga katta. See, et bussijaamal pole enam kirjusid seinu, ongi eelkõige maalribrigaadi tegu.
Osa seltskonnast tundis aga, et selline labane töö nagu pintsliga vehkimine neile ei sobi. Need olid profid. Nemad võtsid sae ja lauajupi ja tegid bussijaamale uued pingid. Vanad olid juba natuke määrdunud ja lagunenud. Tegid seda proffidele omase kiiruse ja kireta. Kuidagi igav tundus kõrvalt vaadates nende töö, nii libedalt läks kõik, aga see-eest oli töö efektiivne.
Paar naist-noorikut moodustasid akende puhastuse brigaadi. Nende esmaseks ülesandeks oli tarnida poest aknapuhastusvahendit. Poodi nad läksid ja aeg tiksus ja tiksus ja tiksus. Tunni aja pärast raporteerisid nad reipal häälel telefonis, et astusid juba poe uksest sisse ja igatahes enne päikeseloojangut olid nad koos puhastusvahendiga ka tagasi. Aknapesu võttis kordades vähem aega kui puhastusvahendi hankimine ja õhtupäikeses sillerdasid bussijaama aknad puhtusest päris kenasti.
Kui seltsirahvas oma kevadmatka bussijaamas lõpetas, nägi majake oluliselt rõõmsam välja kui hommikul. Mis sa ikka kurvastad, kui sul silmad puhtaks pestakse! Kogu seltskond oli väga rahul tehtud teost, koosveedetud ajast, värskest õhust ja ilusast ilmast. Ka vallavanem isiklikult käis koos kahe abilisega objekti üle vaatamas ja leidis tehtud töö igati tunnustamisväärilise olevat.
Tegus askeldamine oli pea kõigil askeldajatel kere parajalt "heledaks" muutnud. Õnneks on meie seas ka ettenägelikke inimesi ja Vahvad Tüdrukud olid just õigeks ajaks potitäie suppi ja maitsva koogi valmis saanud. Esimest korda söödi TLJLS i kevadmatka suppi tubastes tingimustes - peatselt valmivas Cotze majas. Istumisalune (kui seda jagus) polnud kõige pehmem, mis aga ei mõjunud kuidagi ei supi ega koogi maitsele. See, kuidas keedeti supp ja küpsetati kook majas, kus pole ühtegi pliiti, jäigi kõigile arusaamatuks.
Need, kes tõsiselt midagi tegid ja lihtsalt ei kekutanud, läksid kooli sauna (aitüma kütjale) ja pesid ennast puhtaks. Niisama kekutajaid sinna ei lubatud, mingi värviplekk pidi ikka saunauksel ette näidata olema. Südikamatest südikamad jätkasid õhtut TTA sünnipäevapeol.
Vaadake ka pilte ja videot sellest toredast üritusest...
Töömelus!
